Miks meile meeldivad negatiivsed uudised?
Artikkel elevandilapse sünnist? Ei, pigem loen, kui palju inimesi Boliivia bussiavariis hukkus.
Teretulemast kuulama Estonian podcast’i – podcast neile, kes tahavad kuulata midagi lihtsat või lihtsamat eesti keeles.
Paar aastat tagasi, kui Venemaa ja Ukraina vahel algas sõda, sain teada sõna doomscrolling, mis on eesti keeles süngerdamine. Süngerdamine tähendab liiga palju aega kulutamist digiseadmetes negatiivsete uudiste lugemisele. Kaks aastat ennegi, kui koroona algas, ja nähes, et mõned inimesed panid gaasimaskid pähe, et minna viimaseid tualettpaberi- ja tatrajääke kokku ostma, ei olnud ma selle sõnaga kokku puutunud. Ma hetkel mingeid võrdlusi ei tee, lihtsalt räägin, kuidas ma seda sõna esimest korda nägin.
Tasub mainida, et ma püüan uudiseid vältida. Sealt on midagi head raske üles leida, spekuleerivaid uudiseid ja valetusi ma ka kuulata ei taha, kuid tõsiselt vajalikud uudised jõuavad minuni niikuinii.
Aga ikka – miks inimestele negatiivsed uudised rohkem “meeldivad”?
Psühholoogid ning meediapsühholoogid ütlevad, et selles on süüdi meie instinktid. Halb uudis köidab rohkem tähelepanu, mis on seotud meie ellujäämisinstinktiga. Meie aju reageerib ohule palju kiiremini kui headele uudistele, mis iseenesest on hea – see aitab meie keha päästa. Üks ajakirjanduse eesmärke, vähemalt kui rääkida ideaalsest ajakirjandusest, kus ajakirjanik on aus ja räägib kõike nii, nagu tegelikult on, on võimukandjate kontrollimine. See tähendab sageli probleemide ja kriiside esiletõstmist – ehk siis negatiivsetest asjadest rääkimist.
Aga kas häid uudiseid siis polegi?
On küll, kuid need levivad aeglasemalt ja harvemini jõuavad esiuudiste hulka. Kui keegi on midagi halba teinud – skandaal on käimas. Kui see aga ümber lükatakse, ei huvita see enam kedagi, elu on juba edasi läinud.
Näiteks palmiõli. Paljud toidubrändid panevad turunduse raames toodetele kleepsu või märgi “ei sisalda palmiõli”. Aga miks peetakse palmiõli halvaks? Üksikud oskavad vastata, milles asi tegelikult on või oli, kuid enamik inimesi püüab palmiõli toidus vältida, samal ajal kui või tundub “hea”. Isegi Maailma Terviseorganisatsioon ei keela palmiõli tarbimist, kuid inimeste arvamus on juba kujunenud ega ole muutmiseks valmis. Seega soovitan sul ise uurida, milline neist kolmest – palmiõli, või või kookosõli – on tegelikult “halvim” või “parim”. Ma jätan lingid episoodi infosse.
Lõpuks – uudised kajastavad muutusi, ja muutused on sageli keerulised. Mõnikord on need positiivsed, kuid enamasti vastupidised. Mis me selle vastu teha saame? Kahjuks mitte midagi. Ma juba proovisin vastata, miks see nii on.
Aga see on kõik. Häid ja positiivseid uudiseid sulle ning mõnusat keeleõpet! :)
https://www.health.harvard.edu/staying-healthy/by-the-way-doctor-is-palm-oil-good-for-you
Artikkel elevandilapse sünnist? Ei, pigem loen, kui palju inimesi Boliivia bussiavariis hukkus.
Teretulemast kuulama Estonian podcast’i – podcast neile, kes tahavad kuulata midagi lihtsat või lihtsamat eesti keeles.
Paar aastat tagasi, kui Venemaa ja Ukraina vahel algas sõda, sain teada sõna doomscrolling, mis on eesti keeles süngerdamine. Süngerdamine tähendab liiga palju aega kulutamist digiseadmetes negatiivsete uudiste lugemisele. Kaks aastat ennegi, kui koroona algas, ja nähes, et mõned inimesed panid gaasimaskid pähe, et minna viimaseid tualettpaberi- ja tatrajääke kokku ostma, ei olnud ma selle sõnaga kokku puutunud. Ma hetkel mingeid võrdlusi ei tee, lihtsalt räägin, kuidas ma seda sõna esimest korda nägin.
Tasub mainida, et ma püüan uudiseid vältida. Sealt on midagi head raske üles leida, spekuleerivaid uudiseid ja valetusi ma ka kuulata ei taha, kuid tõsiselt vajalikud uudised jõuavad minuni niikuinii.
Aga ikka – miks inimestele negatiivsed uudised rohkem “meeldivad”?
Psühholoogid ning meediapsühholoogid ütlevad, et selles on süüdi meie instinktid. Halb uudis köidab rohkem tähelepanu, mis on seotud meie ellujäämisinstinktiga. Meie aju reageerib ohule palju kiiremini kui headele uudistele, mis iseenesest on hea – see aitab meie keha päästa. Üks ajakirjanduse eesmärke, vähemalt kui rääkida ideaalsest ajakirjandusest, kus ajakirjanik on aus ja räägib kõike nii, nagu tegelikult on, on võimukandjate kontrollimine. See tähendab sageli probleemide ja kriiside esiletõstmist – ehk siis negatiivsetest asjadest rääkimist.
Aga kas häid uudiseid siis polegi?
On küll, kuid need levivad aeglasemalt ja harvemini jõuavad esiuudiste hulka. Kui keegi on midagi halba teinud – skandaal on käimas. Kui see aga ümber lükatakse, ei huvita see enam kedagi, elu on juba edasi läinud.
Näiteks palmiõli. Paljud toidubrändid panevad turunduse raames toodetele kleepsu või märgi “ei sisalda palmiõli”. Aga miks peetakse palmiõli halvaks? Üksikud oskavad vastata, milles asi tegelikult on või oli, kuid enamik inimesi püüab palmiõli toidus vältida, samal ajal kui või nt tundub “hea”. Isegi Maailma Terviseorganisatsioon ei keela palmiõli tarbimist, kuid inimeste arvamus on juba kujunenud ega ole muutmiseks valmis. Seega soovitan sul ise uurida, milline neist kolmest – palmiõli, või või kookosõli – on tegelikult “halvim” või “parim”. Ma jätan lingid episoodi infosse.
Lõpuks – uudised kajastavad muutusi, ja muutused on sageli keerulised. Mõnikord on need positiivsed, kuid enamasti vastupidised. Mis me selle vastu teha saame? Kahjuks mitte midagi. Ma juba proovisin vastata, miks see nii on.
Aga see on kõik. Häid ja positiivseid uudiseid sulle ning mõnusat keeleõpet! :)
Why do we like negative news?
An article about a baby elephant’s birth? No, I’d rather read about how many people died in a bus accident in Bolivia.
Welcome to Estonian Podcast – a podcast for those who want to listen to something simple or simpler in Estonian.
A couple of years ago, when the war between Russia and Ukraine began, the word doomscrolling came to my attention, which in Estonian is süngerdamine. Süngerdamine means spending too much time on digital devices reading negative news. But two years before that, when COVID started, and some people even put on gas masks to go to buy the finishing toilet paper and buckwheat supplies, I hadn’t yet come across this word. I’m not making any comparisons right now, just telling you how I first encountered the term.
It’s worth mentioning that I try to avoid news. It’s hard to find anything good there, I don’t want to listen to speculative news and lies, but truly important news reaches me anyway.
But still – why do people “like” negative news more?
Psychologists and media psychologists say our instincts are to be blamed. Bad news grab more attention, which is linked to our survival instinct. Our brain reacts to danger much faster than to good news, which is actually a good thing – it helps protect our body. One of journalism’s goals, at least when talking about ideal journalism where a journalist is honest and writes about things as they really are, is to hold those in power accountable (=is control of authority figures). This often means highlighting problems and crises – in other words, focusing on negative things.
But does that mean there are no good news stories? (=but good news then don’t exist)
There are, but they spread more slowly and rarely make it to the front page. If someone does something bad – a scandal is unfolding (=is going). But when that scandal is debunked (=is refuted), no one cares anymore; life has already moved on.
Take palm oil, for example. Many food brands put a sticker or label on their products saying “does not contain palm oil” as part of their marketing. But why is palm oil considered bad? Only a few can explain what the issue actually was or is, but most people still try to avoid palm oil in food, while e.g. butter is seen as “good”. Even the WHO doesn’t prohibit the consumption of palm oil, but public opinion is already formed and not ready to change. So, I recommend that you research for yourself which of the three – palm oil, butter, or coconut oil – is actually the “worst” or “best”. I’ll leave links in the episode info.
In the end, the news reflects changes, and changes are often complicated. Sometimes they’re positive, but more often than not, they’re the opposite. What can we do about it? Unfortunately, nothing. I already tried to answer why that’s the case.
And (=but) that’s all. Wishing you good and positive news – and happy language learning! :)